1957. aastal, kui kirikusse pandi keskkütet, kavandati ka uue nn. pruudivaiba tegemist - laulatustel ja muudel pidulikel ning tähtsatel puhkudel altari ees kasutamiseks. Vaip otsustati tikkida villaste lõngadega ristpistes. Alusmaterjaliks kasutati suhkrukotte, mis tuli lahti harutada ja suureks vaibaaluseks kokku õmmelda. Õpetaja leidis vist mingist saksa ajakirjast sobiva mustri. Lõngad koguti annetusena. Töö läks lahti jaanuaris. Õpetajaproua värvis lõngad vajalikku tooni. Koguduse naised käisid pastoraadi saalis tikkimas. Lepiti omavahel kokku, kes millal tulla saab. Lõnga kulus väga palju. Kui mõnda värvi lõng otsa sai, tuli õpetajaproual ruttu lõnga juurde värvida. Huvitav ja vajalik ühistöö tõi kokku palju naisi, noori ja vanu. Enamus nendest on meie hulgast lahkunud, nagu Adelaida Saareoja, Linda Toompärg, Lilli Kirsimaa, Juuli Sõstar, Olga Siir, Juuli Zeppov, Selma Kagover, Vaike Kuulpak, Linda Paenurm, Elisabet Enno ja paljud teised, kelle nimesid kahjuks ei mäleta. Janne Sammelselg ja Elviira Roos mäletavad, kuidas nad väikeste laste kõrvalt püüdsid leida natuke aega tikkimiseks. Elviiral on praeguseni testamendi vahel alles vaibas kasutatud igat värvi lõngajupid. Ta mäletab ka, kuidas 6aastane Tiit Salumäe tähtsalt endale väikest põlvevaipa tikkis. Õde Lea mäletab, et hoidis vahel väikest Tiit Krasmust, et poisi hoidjatädi Juuli Zeppov saaks vaibatikkimisest osa võtta. Ise sain ka laupäevaõhtuti tikkida, kui linnast koolist koju jõudsin. Elisabet Enno kirjast selgub, et tikkimine kestis vaid ühe kuu. Ta kirjutab: „Jaanuari kuus tikkis koguduse naispere vaiba kiriku altari ette. Kõik, mis vähegi võis, sai edasi lükatud ja iga vaba hetk püüdsin vaiba juures olla“. Uus vaip võeti kasutusele 2. veebruaril 1958. a., kui oli kiriku keskkütte sisseõnnistamine. Vaiba hoidmiseks valmistas kirikumees Villem Reemets vastava puusõrestikust rulli, millele sai vaiba kerida, et see ei kortsuks ega rikneks. Aastakümneid kaunistasid kiriku põrandaid ühise armastustööna valminud kaunid, soojad ja kodused vaibad.
Väljavõte Ester Paenurme artiklist „Killuke kiriku ajalugu on talletatud tekstiilidesse“, mis ilmus kahes osas ajalehes „Eesti Kirik“ 8. ja 15. novembril 2000.a.
Eduard Ahrensi mälestusmärgi avamise aegu 2017. aastal leiti aastaid kasutamata olnud uhke vaip haletsusväärses seisus kiriku raamihoonest.
Pastoraadi ennistamistööde aegu võttis Laurentsiuse Selts ette ka vaiba päästmistööd. Hiiglaslik rohkem kui seitsme ruutmeetrine tekstiil lasti 2020. aastal põhjalikult puhastada ning 2021. aasta suvel kutsus Muinsuskaitseamet käsitööhuvilisi Kuusallu pruudivaipa restaureerima. Hiirte ja hallituse peole pandi piir.
Pruudivaiba puhastamine Kuusalu pastoraadi laepealsel. Foto: S. Valdmaa.
Pruudivaip enne restaureerimist 2020. aastal eksponeerituna Kuusalu pastoraadis. Foto: Sulev Valdmaa.
Muinsuskaitseameti töötuba pastoraadi õuel 2021. Foto: Sulev Valdmaa.